KAUPMEES JAKOB AAVIK JA TEMA ÄRIHOONE KURESSAARES

See historitsistlik ehitis on oma arhitektuuri ja eripärase materjalikäsitluse poolest ainulaadseks ning omanäoliseks ehteks Kuressaare tänavapildile. Maja ehitas ärihooneks kaupmees ja üks esimesi eestlasest reedereid Jakob Aavik (1852–1935).

Jakob Aavik sündis 1852 aastal Pöide kihelkonnas Randvere külas talupidaja pojana. Noore mehena tuli ta elama Kuressaarde, kus asus esmalt õppima kingsepa ametit, hiljem aga töötas teenindajana kohaliku SalongKlubi einelauas ning erinevates kaubandusettevõtetes. Oma haridust täiendas ta peamiselt iseõppimise teel – omandades kõnekeeles nii saksa kui ka vene keele.

Kogunud algkapitali, avas Jakob Aavik oma kaupluse, mis asus algul Turu tänaval, hiljem aga Kohtu tänaval. Tema poed olid laialt tuntud ning suure ostjaskonnaga, kaupmees Aavikut ennast teati, eriti maarahva hulgas, kui lahket ning vastutulelikku inimest. Jõudumööda võttis ta osa ka kohalikust seltskondlikust tegevusest, oli linnavolinikuks, kuuludes Kristlikku Rahvaerakonda.

Juba noore mehena ostis ta 1880. aastal siia Uuele tänavale krundi, kuhu esmalt ehitas väikese puidust hoovimaja (mis tänaseks lammutatud), kuhu koos ta vend Mihkliga asus 1888. aastal elama ka Kuressaares kooliteed alustanud vennapoeg, hilisem tuntud Eesti keeleuuendaja ja pedagoog Johannes Aavik.

Et oma kauplust paremini ning soodsamatel tingimustel kaupadega varustada, asus Jakob Aavik 1890ndate aastate algul tegema koostööd kohalike laevandustegelastega. Seejärel astus ta osakute omandamise teel ka ise laevaomanike ringi, ning temast sai Kuressaare üks esimesi eestlasest reedereid.

1896. aastal abiellus 44aastane Jakob endast 10 aastat noorema Pauliine Amalie Zinnermanniga, kellele 1899. aastal sündis poeg Joosep Aavik, hilisem tuntud organist, koorijuht ja muusikakriitik.
Sooviga jätta endast maha märk ning hoida laevaomaniku prestiiži, alustas Jakob Aavik 1897. aastal oma kesklinna krundile uue ja uhke tänavaäärse maja ehitamist. Kavandatu näol oli Kuressaares tol ajal tegemist ainulaadse hoonega, mille alumine korrus ehitati klombitud paekivist ja ülemine korrus punastest tellistest ning Ventspilsist toodud kollastest tellistest. Kuigi maja valmimine venis ja ehitustööd takerdusid, eriti esimese ilmasõja ajal, avati siiski 1923. aastal kaupluseruumid poolelioleva maja esimesel korrusel. 1929. aastaks oli hoone katuse all ning alustatud oli ka sisetöödega, kuid Jakob Aavik suri 1935. aastal ning tema eluajal jäigi maja lõplikult valmis ehitamata.

1940. aastal hoone natsionaliseeriti nõukogude okupatsiooni-võimude poolt, anti üle majavalitsusele nr. 1 ning ehitus viidi lõpule. Järgnenud teise maailmasõja ajal seadis siin end sisse Ortskommandatur, sakslaste kõrgeim kohalik sõjaväeline võimuesindus. Sõja järel asus siia majja Eestimaa Kommunistliku Partei Saare maakonna komitee, hoovipealses majas aga pesitses samal ajal komsomoli rajoonikomitee. 1972. kolisid parteimehed hoonest välja ning majja paigutati haridusosakond.

Eesti taasiseseisvumise järel tagastati hoone Jakob Aaviku lapselastele, kes rentisid maja välja erinevatele asutustele ning kaubandusettevõtetele, kuid suurte hoolduskulude tõttu otsustasid maja müüki panna. 2019. aastal lisas tänane omanik hoonele uue juurdeehituse koos kinosaaliga ning avas hoonekompleksis vabaaja- ja meelelahutuskeskuse.