Cannes'is esilinastunud ekraniseering on Ozoni kvaliteedimärgiga klassikaline prantsuse draama, mille keskmes on tütre ja tema sureva isa lugu. Režissöör avab tundlikul viisil ning maitseka huumoriga selliseid tõsiseid teemasid nagu surm ja eutanaasia.
Cannes'is esilinastunud ekraniseering on Ozoni kvaliteedimärgiga klassikaline prantsuse draama, mille keskmes on tütre ja tema sureva isa lugu. Režissöör avab tundlikul viisil ning maitseka huumoriga selliseid tõsiseid teemasid nagu surm ja eutanaasia.
Kui 85-aastane André (André Dussollier) saab infarkti, tormab Emmanuèle (Sophie Marceau) oma isa juurde. Poolest kehast halvatud mehel on mõistus selge, kui ta haigevoodis palub tütrelt abi oma elu lõpetamisel. Kuidas ka Emmanuèle ei tahaks isa palvele vastu olla, peab ta tunnistama vana mehe õigust ise oma elu üle otsustada.
François Ozon on alati armastanud oma publikut intrigeerida ja provotseerida. Isegi suurimatest tabuteemadest oskab ta kokku punuda inimlikult peenetundelise loo. Liigset sentimentaalsust vältides viib ta vaataja tundlikule ja tihtipeale humoorikale, õnneliku lõpuga teekonnale.
Sügavalt inimlike draamade meistri Ozoni uus film põhineb Emmanuèle Bernheimi autobiograafilisel raamatul.